Tegelen spordiga...


 
 
 
Avaleht > Ajalugu

Ülevaade Vigala valla ajaloost

Vigala valla ajalugu ulatub 13. sajandi algusesse. Arvatakse, et umbes 1200. aastani oli see piirkond peaaegu asustamata, sest raske savimaa harimine tol ajal kasutatavate tööriistadega oleks osutunud keeruliseks.

Vigala kihelkond
(saksapäraselt Fickel, ladinapäraselt Figalensia) on Eesti ajalooline kihelkond Läänemaal. Vigala kirikukihelkond moodustati tõenäoliselt juba 13. sajandi 30ndatel – 40ndatel aastatel. Kiriku (Vigala Maarja kirik) kohta on andmeid 1339. aastast, sellest ajast loeb oma sündi ka EELK Vigala kogudus.
13. sajandi algupoolel kuulusid Vigala maad Saare-Lääne piiskopkonna koosseisu. See feodaalne pisiriik eksisteeris ligikaudu kolm aastasada, jagunedes 12 toomhärrarebendiks, millest ühe keskus asus Vigala mail Arastes.
13. sajandil läänistati piirkond perekond Uexküllidele - Vana-Liivimaa ühele võimukamale vasalliperekonnale.16. sajandi keskpaigaks oli Uexküllide perekonna käes kokku 13 mõisa üle Läänemaa. Hiljem, 18. sajandil kujunes Uexküllide suguvõsa peamõisaks Vana-Vigala mõis.

Kivi-Vigala külla
rajati peale läänistamist vasallinnus (1420 -1440). Koos Velise ja Kasti linnuse ning Koluvere lossiga kuulus see Lääne-Eesti keskaegsesse kindlustustesüsteemi. Linnuse mõõtmed olid 24 x 21 m, müüride paksus ulatus 4 meetrini. Linnust  kaitses kolmest küljest jõgi, neljandast küljest vallikraav. Vigala kants sai tugevasti kannatada Liivi sõjas 1560. aastal, kuid ehitati uuesti üles. Lõplikult hävis too 1581. aastal.
Lossi külje all asus Kivi-Vigala vanim, Tzelgerue veski, mida esmakordselt mainitakse 1420. a. ja mis töötas veel 1663. a.
Kivi-Vigala külaga on liidetud lõuna poole jääv Naravere küla (1420 - Narbeke). Kivi-Vigala mõis kandis algul nime Gross-Fickel, hiljem Stein-Fickel. Alevik hakkas kiriku ümber välja kujunema 19. ja 20. sajandi vahetusel.

Vana-Vigala küla
kohta pärineb esmateade 1426 aastast (Sickenkos, hiljem Alt-Fickel). 16. sajandi alguse ürikute järgi olnud praeguse mõisahoone kohal Sikenkose mõisahoone.
Mõisnik B.J. Uexküll´i ajal alustati uue kahekordse kivist hoone ehitust. Uus maja valmis 1772. aastaks, kuid varsti tekkisid hoone seintesse praod, mis järjest laienesid. Vigala paikkonnas asuvate liikuvate viirsavide tõttu varisesid algse hoone müürid kokku, mõis hävines oruveeru maalihkes kahe päeva kestel. A. W. Hupel kirjutab (1774) loost ka oma teoses "Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland I".
Boris von Uexkülli ajal 1772-75 ehitati uude paika kahekorruseline varaklassitsistlik peahoone, mille ehitamisel endise ohu vältimiseks rammiti maasse 7 m pikkused palgid. Vigala 1864. aastal ning ka hiljem on mõisahoonet korduvalt ümber ehitatud.

Kesk-Vigala,
mis asub Kivi-Vigalast 6 km kaugusel Poti - Silla maanteel, on noorim kolmest Vigalast. Kesk-Vigala nimi võeti kasututele 1877. aastal, kui siia, Vigala valla keskossa, püstitati vallamaja.

Eluolu

Vigala kihelkond on olnud läbi aegade suhteliselt tiheda asustusega, eriti suuremate jõgede kaldaalad. 1710. aastal elas kihelkonnas 3180. inimest. Samal aastal algas kihelkonnas laastav katkulaine. 1712. aastal elas kihelkonnas vaid 354 inimest. Tühjasid talusid oli 264 ja asustatud oli vaid 80 majapidamist. Seejärel saabus kihelkonda palju uusasunikke Lõuna-Eestist (peamiselt Tartumaalt). Elanike arv hakkas seejärel kiiresti kasvama. 1858. aastal elas kihelkonnas üle 8800 inimese.

Vigalas oli juba 1687. aastal kool, kus õppis 15 talupoissi. 1823. aastal alustas Jädiveres tööd Vigala Kihelkonnakool, mis muudeti 1844. aastal Jädivere Seminariks. 1875. a. oli Vigala kihelkonnas juba kümme kooli kokku 281 õpilasega. 1878. a moodustati Vigalasse Eesti Aleksandrikooli abikomitee. 1893. a. kinnitati Vigala Muusika Seltsi põhikiri.

Juba keskajast alates on Vigala kihelkonna alal tegeldud linakasvatusega, mis oli ka peamine tuluallikas 19. sajandil, kui Vigala kihelkonnast oli kujunenud Läänemaa kõige jõukaim piirkond. 1856. aastal hakati talusid päriseks müüma ja 1880. aastaks oli Vigalas päriseks ostetud 23% taludest. Selle tulemusega oli Vigala Läänemaal esikohal. Sealse jõukuse tõttu nimetati Vigala kihelkonda “Läänemaa Mulgimaaks”. 1858. aastal osteti Vigala mõisa auruviljapeksugarnituur, mis oli esimeseks Eestis.

1905. aastal osalesid Vigala kihelkonna inimesed (eesotsas Bernhard Laipmann) aktiivselt mässus. Talupojad põletasid maha mitmeid mõisaid s.h Vana-Vigala mõisa. 1906. aasta jaanuaris suruti mäss veriselt maha. Mahapõletatud mõisahoone taastati hiljem praktiliselt endisel kujul.

1919. aasta maareform võõrandas Vigala mõisa von Uexküllidelt, kelle valduses see oli olnud seitse sajandit. Mõisa peahoones oli pikka aega põllutöökool; peale selle kolimist uutesse hoonetesse 1970tel aastatel asub hoones Vana-Vigala Põhikool.
Vigala kirikukihelkond likvideeriti 1925. aastal, mil kaotasid üle Eesti kirikukihelkonnad haldusüksusena oma tähtsuse. Kolmekümnendate aastate lõpp oli Vigala valla hiilgeaeg, mil teda endiselt kutsuti Läänemaa Mulgimaaks.

II Maailmasõda ja järgnenud okupatsiooniaastad tõid kaasa nii majandusliku languse kui ka suured inimkaotused. II maailmasõjas hukkus üle 40 inimese, 1940-1957 hukkus üle 120 eraisiku, emigreerus üle 50 inimese, küüditamiste ja arreteerimiste pärast kannatas üle 250 inimese. 1948. aastal alustati Vigalas kollektiviseerimisega, kokku moodustati 17 kolhoosi.

20. detsembril 1990. aastal  taastati Vigala valla kui omavalitsusliku üksuse staatus.


Kasutatud allikad:
Vigala Vallavalitsus
Läänemaa Muuseum - www.muuseum.haapsalu.ee
www.eestigiid.ee

 
<<  Aprill 2014  >>
 E  T  K  N  R  L  P 
   1  2  3  4  6
  7101213
20
212223252627
282930